Tuulehaug, nokakala või ka tuulekala, nagu seda erinevat moodi kutsutakse, on välimuselt eriline pikk, teravate hammaste ja roheliste luudega hinnatud kala. Tema püüdmises ja valmistamises on meistrid just eeskätt saarlased – eelkõige tänu kala levikule siinsetes vetes, aga ka tänu pikkadele tuulekala söömise traditsioonidele saartel. Kus täpsemalt tuulehaug elab, kuidas peaks teda püüdma ning mismoodi toiduks valmistama, saad lähemalt lugeda allolevast artiklist.
Praegu on super-võimalus tulla tuulehaugi sööma meile kuursaali kalarestorani – värskes Päeva Kalasaagi valikus on juba mõnel nädalal tuulehaug esindatud olnud. Paraku peatselt hakkab ta taas meie vetest ära ujuma. Seega – kel puhkuseplaanides ruumi – tule kindlasti tuulehaugi sööma! Elamus missugune!
Artikli juurde oleme lisanud ka õpetusvideo, kuidas küpsetatud tuulehaugi kõige hõlpsam süüa on.
Mis kala on tuulehaug ja kuidas ta välja näeb?
Harilik tuulehaug ehk atlandi tuulehaug (Belone belone) levila hõlmab Põhja-Aafrika ja Euroopa mõõdukalt soojad veed Roheneemest kuni Islandi ja Norrani, samuti Läänemeres, Põhjameres, Vahemeres ja Mustas meres.
Tuulehaugi keha on angerjalaadselt pikk, peaaegu ruljas, kuid vähepainduv.
Liigi eripäraks on teravaks nokaks venitunud lõuad, alumine neist veidi pikem, pehme otsaga. Mõlemal lõual ja sahkluul on peened hambad.
Miks on tuulehaugi luud rohelist värvi?
Tuulehaugi soomused ja luud on värvunud rohekassiniseks, mis näitab raudfosfaadi sisaldust.
Raudfosfaat on mineraal, mis annab luudele ja hammastele tugevuse ning aitab kaasa nende struktuurile. See mineraal on oluline kalade luustiku arengu ja tugevuse tagamisel. Tuulehaugi luud sisaldavad raudfosfaati, mis aitab kaladel säilitada oma luustiku terviklikkust ja vastupidavust.
Muhus elava kalamehe ja sealset kalapoodi pidava Kalle Kreisi sõnul paljud inimesed pelgavad tuulehaugi, sest tal on rohelised luud. „Arvavad vist, et need on radioaktiivsed,” muigab Kalle. Teisest küljest on seda kala jällegi hea ja mugav puhastada, sest kõik luud on selgelt näha.
Ühe tänapäevase legendi kohaselt olla kalamehed lätlastele suitsutatud tuulehaugi angerja pähe maha müünud. Kui need aga küsisid, miks sellel luud rohelised on, kõlanud vastuseks, et angerjad on püütud elektriga.
Millal tuulehaug Eesti vetesse tuleb?
Meie rannikuvetesse ilmub tuulehaug ainult hiliskevadel ja suvel, kui pindmiste veekihtide temperatuur on vähemalt 10 oC. Siia saabub ta selleks, et kudeda. Atlandi ookeanist läbi kitsaste Taani väinade siia jõudnud kala peatub siin kudemiseks vaid kuu aega ja sel ajal võtavad kohalikud kalamehed viimast.
Tuulehaugi tähtsamad kudealad meie rannikuvetes paiknevad Hiiumaa rannikul Mardihansu- ja Luidja lahtedes, Saaremaa Liivi lahe poolsetes vetes, ning taimestikurikkas Väinameres. Varasematest aegadest on kalurid tähele pannud, et saabub siinsetesse vetesse kudema tavaliselt enne jaanipäeva, kui räimepüük hakkab lõppema. Marjast kasvavad sügiseks umbes vaksapikkused kalakesed, kes sügise algul vanematele isenditele ookeani järele põrutavad. Eriti aktuaalne on tuulehaug saarlaste jaoks, kus nende püüdmine ja söömine on traditsioon.
Mida tuulehaug sööb?
Tuulehaug on parves elav röövkala. Täiskasvanud isendid toituvad peamiselt teistest kaladest, Läänemeres kuuluvad menüüsse räim, ogalik, suurtobias, väike tobias, luukarits, samuti sööb ta putukaid ja koorikloomi.
Kuidas tuulehaugi püüda?
Tuulehaugi püüdmiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid. Levinumad meetodid on võrguga, trollides, spinninguga püüdes. Trolling on meetod, kus kasutatakse paati ja lantidega varustatud ridva kombinatsiooni, et meelitada kalu. Spinning tähendab kalapüüki kiiresti keritava landiga. Püüdmiseks on soovitatav valida rannikulähedasi piirkondi, kus tuulehaug sageli liigub.
Kuidas tuulehaugi toiduks valmistada?
Tuulehaugi toiduks kasutamine on väga mitmekülgne. Seda kala võib valmistada erinevateks roogadeks, sealhulgas suitsutatud, praetud, keedetud või küpsetatud kujul. Tuulehaug sobib hästi ka grillimiseks või ahjus küpsetamiseks. Tema liha on valge ja maitselt mõõdukalt õrn ning see säilitab oma struktuuri hästi.
Tuulehaugi võib serveerida koos erinevate lisanditega, nagu kartulid, köögiviljad või kastmed. Samuti sobib see suurepäraselt kalasuppidesse või -vormi. Tuulehaug on maitsev ja toitaineterikas kala, mis pakub mitmekesist toiduelamust.
Kes kala puhastamist ja valmistamist liiga suureks vaevaks peab, on oodatud Ku-Kuu Kalarestorani kokkade valmistatut nautima – kala on puhastatud, küpsetatud ja kaunilt serveeritud – jääb vaid üle heal meelel nahka pista.
Miks veel on tuulehaug nii eriline ja kiidetud kala?
Tuulehaug on eriline kalaliik mitmel põhjusel. Siin on mõned peamised omadused, mis teevad ta eriliseks:
- maitse – tuulehaugi liha on maitsev ja õrn, mis muudab selle hinnatud kalaks gurmaanide seas. Tema liha on kerge, peenekoeline ning see on meeldivalt maheda maitsega; lihtne süüa ka neil kes ei pea end vilunud kalasööjaks – kui sa just värvipime pole siis rohelisi luid on kerge üles leida
- toiteväärtus – tuulehaug on rikas valkude, vitamiinide ja mineraalainete poolest. Ta on suurepärane allikas oomega-3 rasvhapetele, mis on olulised südametervise ja ajufunktsioonide jaoks.
- püügirõõm – tuulehaugi püüdmine võib pakkuda kalameestele suurt rõõmu, kuna see kala võib olla üsna võimas võitleja. Tema aktiivne vastupanu ja võitlusjulgus võivad muuta püüdmise adrenaliinirohkeks kogemuseks.
- levik – tuulehaug on levinud laialdaselt Atlandi ookeani põhjaosas, sealhulgas Eesti meredes. Selle ulatuslik levik muudab tuulehaugi kättesaadavaks kalaliigiks paljudele rannikukogukondadele.
- mitmekülgsus köögis – tuulehaugi toiduks valmistada saab mitut moodi, sealhulgas suitsutades, praadides, küpsetades ja grillides. Selle kala liha säilitab hästi oma struktuuri, mis võimaldab seda valmistada erinevateks roogadeks.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõttes on tuulehaug eriline kalaliik oma maitse, toiteväärtuse, püügirõõmu, leviku ja mitmekülgsete valmistusviiside poolest. Tema hinnatud omadused muudavad tuulehaugi populaarseks valikuks nii kalasõpradele kui ka kulinaarsete naudingute otsijatele.
Tuulehaugi nimesid eesti ja muudes keeltes
Inglise k – garfish, greenbone, hornfish; prantsuse k – orphie, aguglia, aguia, aiguille, anguillo jm; saksa k – Hornhecht, Hornfisch, Grünknochen, Schneefell, Sturmfisch; itaalia k – ache, acor, acura, aguja, agun, becconne, bisigola, guje jm; kreeka k – beloni, zargana; heebrea k – belon; portugali k – agulha, catuta; hispaania k – aguja, agulla, ahulla, alpabadra, corsito, guja jm; araabia k – aiguille, arafida, bumsella, khirm, misella, sebta, spetone jm; norra k – horngjel; rootsi k – horngädda, näbbgädda; taani k – hornfisk; hollandi k – geep; soome k – nokkakala; läti k – vejzivs; leedu k – veja¾uve; vene k – cарган; türgi k – zargana
Eesti keeles on kasutusel olnud ka nimetused tuulehavi, tuulekala, tuulenõel, nokahaug, nokakala
Õpetav lühivideo, kuidas tuulehaugi süüa:
Värsked kommentaarid