Kuursaali elu kajastav lõik Mele Pesti raamatust “Minu Kuressaare”

(Mele Pesti ja Petrone Print OÜ, 2021)

 

(Kuressaare Kuursaali saamisloost)

Kuurortlinna Kuressaare kaunimaid kuure – kuursaal pargi südames – on heitlik  ajaloo jooksul näinud kehvemaid ja kenamaid aegu. 21. sajandi teisel kümnendil saab ta uue šansi särada suvituslinna ühe esinduskohvikuna.

1880ndate Kuressaares, või Arensburgis, nagu linna paralleelselt saksa keeles kutsuti, oli sarnane mure nagu 21. sajandi esimesel kümnendilgi. Osa kohalikke ja paljud sissesõitnud soovisid sotsiaalselt läbi käia, aga õiget kohta selleks justkui polnudki. Linn oli ravimudajamajanduse abil kasvanud piisavalt tugevaks turismimagnetiks, nüüd tekkis vajadus elavama suhtluse ja kultuurielu paiga järele. Lisaks oli Kuressaares üsna aktiivne teatrielu, aga teatrimaja polnud.

(Kuressaare Kuursaali ajaloost)

Kuressaare kuurhoone kerkis linnapargi südamesse aastal 1889. Enne arutleti pikalt, kas parki ikka sobib sellist maja ehitada: nii jääb roheala linnaservas mudaravilate naabruses ju tunduvalt vähemaks. Lõpuks  otsustati hoone paigutada tagaküljega võimalikult vallikraavi äärde, et see liialt ruumi ei võtaks. Aega 120 aastat edasi kerides saab tollaseid tarku otsustajaid vaid tänada: kuursaali tagakülje terrass majesteetlike luikede ja prääksuvate partidega vallikraavi serval ning vaatega linnusele on suveõhtute nautimiseks üks mõnusamaid paiku linnas.

Parki ehitati kaheksa kuuga uhke romantiline maja kahe kõrge viilkatusega kahekorruseliste mahtudega servades, madal lai veranda nende vahel. Kauni heleda puithoone keskses valges saalis avati restoran, ühes tiivas alustas tegevust suveteater, kus esialgu esinesid Saksamaalt saabunud trupid, 1920ndatel aga juba Eesti näitlejad. Lisaks leidsid kuurhoones koha puhvet, muusika- ja tantsusaal, lugemistuba, daamide tuba, ametikorter ja hoone lääneosas ka vaatlustorn Kuurordi peakorter missugune!

(Kuressaare Kuursaali elust tänapäeval)

Kaks Toomast / Toomas Leis ja Toomas Leedu/ võtavad alatest 2011. aasta sügisest kuursaali ka laiemalt oma hoole alla. Järgmisest kevadest avab uksed restoran Ku-Kuu, esimene kalarestoran Kuressaares. Peakokk Toomas Leedu hoolitseva käe all kasvab see üha paremaks ja kuulsamaks, kuni jõuab 2019. aastaks Põhjamaade restorane paremusjärjekorda sättiva White Guide´i parima 30 restorani hulka.

Kokk Toomas nina püsti ei aja, tassib ikka metsast ise kõik seened koju, kuivatab need saunalaval ära ja tirib kasvõi vallikraavist praeks vajaliku linaski või ahvena välja. Kui aga ühel kevadel lossikraavist kogu 70 000 kuupmeetrit vett välja pumbatakse ja kraav ära puhastatakse, siis korraldab tuntud kalamees Aivar Sõrm enne seda vallikraavi kalapüügivõistluse: kokk Toomas olla ju öelnud, et siin on kala uduumbe! Kalamehed lastaksegi eriloa alusel mõrdade ja õngedega püügivõistlust pidama. See on üsna haruldane vaatepilt, sest ei keskmine kuressaarlane ega külaline osanud aimata, et tolles veidi sogases ajaloolises kraavis valitseb niisugune elurikkus. Püügivõistluse kuldmedal läheb…ei mingit üllatust, mudugi Toomas Leedule!

Järgmised kaks päeva, kui veetase vallikraavis üha alaneb, sumpab aga üks kalamehepükste ja kahvaga tippkokk mööda kraavi põhjamuda ja ajab taga neid kalakesi, kes võistluspäeval olid tema ja võistlejate õngede eest kõrvale põigelnud. Tuhanded kalad saavad kinni püütud ja elavana Tori abaja kaudu merre lastud. Ja ongi kalarestorani pidava kaluri karma jälle soodsamaks kasvatatud.

Imestan, et ilma saare juurteta mees viitsib nii kauaks väikelinna püsima jääda ja vallikraavist kassile kokre püüda. “Aga pane ennast ise peakoka rolli,” palub Toomas mulle vastates empaatiat harjutada. “Ma arutan aednikuga, mis sorti salateid, võrseid ja ürte ta mulle suvel kasvatab, mul on telefonis mitmekümne kaluri kontaktid, kes toovad igal hommikul nii värske kala, et see veel tavaliselt elab; mul võtab kümme minutit, et ise kalale minna; Saaremaa kubiseb seentest ja ma olen paadunud korilane. Käin Reo kloostri nunnade juures teed joomas ja nad on minu palvel mulle juustu valmistanud! Kui siis veel poes kassapidaja ütleb, et sa oled see kuulus koka – mul mees tõi linaskit, mis ma nendega peale hakkan. Ma ei vahetaks oma elu siin Kuressaares ühegi muu elu vastu kusagil mujal.”